Kuhu küll kõik loomad jäid?

Musta mandri uhkus: elevantidel pole peale inimese looduslikku vaenlast. Kahjuks on inimene vägagi võimas.

FOTO: Peeter Vähi

Kuigi lõvi tapmise eest ähvardab kuni 30-aastane vangistus, kehtib endiselt reegel, et sõdalaseks pürgiv mehehakatis peab temast paljakäsi jagu saama.

Nii Kenya kui ka Tansaania on eelkõige tuntud oma loodusparkide poolest. Kes vähegi Ida-Aafrikaga tutvust teinud, ei saa kindlasti üle ega ümber Tsavo, Maasai Mara ja Serengeti nimest. Ei saanud seda loomulikult meiegi.

Tutvus Tsavoga piirdus seekord küll vaid sealt kaevandatavat tsavoriidi-nimelist vääriskivi imetledes, ent Maasai Mara sõitsime läbi risti ja põigiti – sõna otseses mõttes, sest peale tavapärase marsruudi tegime ka ühe otselõike, et rutem Tansaania piirile jõuda.

Kui juba enne rahvusparki sisenemist paelusid meie tähelepanu kaugel kraanatornidena hõljuvad kaelkirjakute pead, nõnda et iga saja meetri tagant oli vaja teha fotopeatus, siis lähemal olevad antiloobi- või sebrakarjad võtsid nii hingetuks, et olime valmis neid tundide kaupa imetlema. Mis siis veel rääkida elevandikarjadest, kes meil auto nina eest stoilise rahuga üle tee patseerisid.

Vahtisime kõiki neid  suuremaid ja väiksemaid rohusööjaid nende eri vanuseastmetes nagu ilmutust.

Mitme seal veedetud päeva jooksul õppisime üht-teist ka savanniloomade elust-olust. Saime teada, et sebrad näevad hästi kaugele, mistõttu antiloopidel ja gnuudel tasub end nende lähedusse hoida, et kiskjad neid ootamatult ei üllataks. Kuulsime sedagi, et elevandid ei armasta suuri kasse – lõvisid, leoparde ega gepardeid –, ehkki nood neile midagi otseselt teha ei saa. Teatavasti ei ole elevantidel peale inimese looduslikku vaenlast, aga see-eest on inimene kahjuks vägagi võimas.

Karmid karistused
Looduslikku vaenlast peale kahejalgse pole ka lõvidel ega leopardidel, ent ometi jääb neid üha vähemaks. Mu esimene visiit Serengetisse oli üle 20 aasta tagasi ja jääb üle tõdeda, et loomade arvukuse vähenemine ei ole ainult müüt ega roheliste propaganda, vaid palja silmaga vaadeldav tõsiasi. Kui oma esimesel savannikülastusel nägin lugematut arvu lõvisid ja gepardeid ning leopardi, keda elevandid minema ajasid, siis nüüd jäi meie saak igatahes märksa kesisemaks.

Ei lohutanud mind eriti jutud, et vihmad olid hilinenud ja loomade ränne seega samuti. Läbisime nimelt kõik selle omapärase nähtuse – loomade suure migratsiooni – piirkonnad ning asustus jäi hõredamaks kui paarkümmend aastat tagasi.

Uurisin vaikselt, kuidas on lood salaküttimisega, mis teatavasti ajast aega suureks probleemiks olnud. Tansaanias on seadused vägagi karmid: lõvi või elevandi tapmise eest ähvardab kuni 30-aastane vangistus. Ainult enesekaitse on karistamatult lubatud.

Mõlemad pargid, Maasai Mara ja Serengeti, asuvad maasaide maal. Sel rändkarjakasvatajast rahval on aga omad traditsioonid. Periooditi toimuvad neil suurejoonelised täisikka jõudmist tähistavad ümberlõikamisrituaalid, misjärel selle läbinud noored kannavad kaks aastat musti rõivaid.

Mõnedel andmetel tähendavad need kaks aastat meie kalendris ühte, sest gregooriuse kalendri 12 kuu jooksul tehakse kaks külvi ja koristatakse kaks saaki – sestap mahub sellesse ajavahemikku justkui kaks aastat.

Lisaks ümberlõikamisele ja mustale rüüle peab iga maasai sõdalaseks pürgiv mehehakatis paljakäsi lõvi ära tapma ning tolle lakast endale peaehte valmistama. Rändava eluviisi tõttu on maasaide täpne arv teadmata, aga miljoni kanti see jääb.

Pole just raske ette kujutada, kui palju siin lõvid «inimest ründavad», mistõttu nad enesekaitseks maha tuleb nottida. Ja tunnistajaks, et lugu just nõndamoodi juhtus, on loomulikult terve küla.

Paraku ei piirdu maasaid ainult lõvidega, sest targad kihvakütid oskavad vägagi hästi selle rändrahva rahahimu ära kasutada ning neid enda heaks ka parkide territooriumilt elevante ja muud väärtuslikku küttima saata. Vahele jäädakse samuti, aga omavahelise mehkeldamise tulemusena igatahes maasaid tavaliselt väga pikka aega trellide taga veetma ei pea.

Veel üks seletus loomade arvu kahanemisele on ilmselt põllumajanduse areng: midagi pole parata, aga metsloomadele jääb üha vähem ja vähem kohta isegi suhteliselt hõredalt asustatud Aafrikas.

Rahapump läbi rahvuspargi
Omaette teema on rahvusparkide majutuspaigad. Enamasti on need, tõsi küll, üsna pööraste hindadega, ent ei saa jätta mainimata nende stiilsust ja aafrikalikkust. Kes vähegi on nimetatud parke külastanud, teab, et valik on kas telkmajutuse või rahvuslikus stiilis hüttide vahel.

Mõlemad kõlavad askeetlikuna, aga on sellest tegelikult vägagi kaugel: kui kuskil Ida-Aafrikas on vaja luksust leida, siis on see just safari-lodge’ides. Kui kusagil ses piirkonnas on eriti osavad kokad, siis on nad kõik koondunud pargimajutustesse.

Ja erilist kiitust väärib asjaolu, et peatuspaikades tutvustatakse ka kohalikku kultuuri. Enam-vähem igal õhtul astub üles mõni traditsiooniline esineja, sest tihtipeale tavaturist lodge’ist ja pargiteedelt kaugemale ei pääsegi. Ja kui võrrelda neid esinejaid meie nähtud metsikumate variantidega kõrvalteede-äärsetes külades, siis kätt südamele pannes, ega suurt vahet ei ole.

Nii Tansaania kui ka Kenya on avastanud nõksu, kuidas oma pargimajandust veelgi paremini ära kasutada. Nimelt läbivad mõned magistraalid rahvuspargi territooriumi – näiteks Nairobi-Arusha läheb läbi Serengeti ja Ngorongoro – ja mingit muud võimalust sõitmiseks polegi.

Sellisel juhul tuleb maksta pargimaks vaatamata sellele, kas kavatsetakse ka tegelikult kaitseala külastada või mitte. See raha ei ole teps mitte väike.

Tagasi üles