Juba mõnda aega näris ühe Harjumaal Kose vallas elava pererahva hinge kahtlus, et kassidele pandud toit kaob kuidagi liiga kiiresti. Lõpuks selgus ka põhjus.
Kährik kippus kostiliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel hommikul tabati kurikael otse teolt. Kärntõbe põdev kährikkoer oli otsustanud ilmselt kuhugi kuuri alla elama jääda ning kuurist kasside toitu noolimast ta avastatigi. Esmalt metsloom ehmatas, et aga põgeneda polnud kuhugi, tõusis ta seina najale püsti ja jäi liikumatult seisma.
Peremehele polnud uus kostiline mokka mööda. Ta ajas metslooma tarest välja ja jälitas teda senikaua, kuni üheskoos metsa jõuti. Kährikule ilmselgelt ei meeldinud selline kohtlemine, kuid inimesele vastu hakata ta samuti ei söendanud.
Kährkud elavad peamiselt urgudes. Kui suvisel ajal tegutseb loom hämaras ja liigub keskmiselt 10–12 kilomeetrit ööpäevas, siis talvel lühenevad tema otsingud märgatavalt, piirdudes vaid paarsaja meetriga elupaiga ümbruses.