Reeturite otsingul

Seirab saaki: herilaseviu istub liikumatult oksal ning otsib silmadega kimalase või herilase, keda jälitab seni, kuni jõuab tolle pesaava juurde. Noos käes!

FOTO: Remo Savisaar

Inimesed teevad huvi, kire ja armastuse ajel kõrvalseisjaile justkui arusaamatuid asju. Mõni mees ei pea paljuks ajada oma lemmikut taga kontinendi teises otsas.

Ma ei salga, mis mind paelusid. Esiteks: kumer rind. Teiseks: ilusad jalad.
Nende nägemise nimel pole palju teinekord isegi Euroopa teise otsa rännata.
Seni olin tegelenud hoopis teistsuguste isenditega.

Olin mitu aastat juhtinud haigruotsijaid, kellega koos õnnestus kaardistada Eesti umbes 45 haigrukolooniast 36, teha kindlaks nende toitumispaigad ja rändeteekonnad. Kevadel andsin liidriohjad üle. Võtsin sihikule – mõistagi ülekantud tähenduses – herilaseviu.

Kes see veel on? Lühike nimi, viu, võib võhikule luua petliku mulje. Tegelikult on kumera rinna ja kaunite jalgadega herilaseviu ligi pooleteisemeetrise tiibade siruulatusega röövlind, kellel on äärmiselt eriline toitumisharjumus. Nimelt kraabib ta lahti kimalaste ja herilaste pesasid ning sööb sealt ära kõik vastsed, nukud ja valmikud. Aga teate, kuidas ta pesad üles leiab?

Ta istub liikumatult kusagil oksal ning võtab silmisse ühe kimalase või herilase, siis jälgib ja jälitab teda niikaua, kuni jõuab tolle pesaava juurde.

Nüüd küsib iga arukas inimene, et miks kulutada aega sellise linnu otsimisele. Aga seepärast, et ligi viiskümmend aastat räägitakse raamatutes temast ühte ja sama juttu, ent keegi pole suutnud täpselt kindlaks teha tema eluolu ja toitumise tegelikke nüansse.

Niisiis otsustasin algatada isikliku projekti «Herilaseviu matkad ja reisid» – matkade käigus olin otsinud ornitoloogina oma lemmiklindu Eestimaal, esimese reisina võtsin ette teekonna kaugele Hispaaniasse, et asjasse selgust tuua.

Mu ülesanne Lõuna-Hispaanias oli suur ja tõsine. Mõned teosed nimelt väidavad, et herilaseviu rändetee läheb koos paljude teiste sulelistega üle Gibraltari väina. Teised teosed seda jällegi ei kinnita. Seda, millistel teostel on õigus, tahtsingi kindlaks teha.

Pahane politsei
Alustasin sellest, et vaatasin herilaseviu pilguga ringi, kas soojas Hispaanias elab piisavalt mu lemmiklinnu toidupoolist, herilasi ja kimalasi. See polnud sugugi kerge ettevõtmine. Läbisin 43 päevaga jalgsi 450 kilomeetrit ning bussi ja rongiga 1850 kilomeetrit. Seega tegin ühtekokku 2300 kilomeetri pikkuse ringi.

Kõige pikemad otsingud korraldasin Gaffari looduspargis, kus veetsin kolm ööpäeva, et leida kiletiivalisi, kes herilaseviu reeta võiks. Paraku leidsin pargis vaid kolm kimalast ja ajasin juttu üheainsa herilasega. Rohkem jäid silma kaunid kaljused mäenukid, mis lõunaservas saavad tunda Vahemere laineid.

Läbisin Hispaania lõunarannikul lühikeste peatustega peaaegu tuhat kilomeetrit.
Matkaja elu pole seal lihtne. Kogu rannik on tihedalt asustatud ja täis ehitatud. Kolm korda tuli tegemist teha ka politseiga. Tõele au andes otsisin seiklusi, aga siiski mitte korrakaitsjatega.
Esimese jahmatuse sain juba matka esimesel ööl.

Pimedas kell kolm leidsin suure Valencia maantee alguse. Pärast pooleteisetunnist astumist sellel peatus mu kõrval politseiauto.

Mundrimehed tegid selgeks, et kiirteel käia ei tohi, isegi paremal pool valget joont mitte. Samasuguse hoiatuse sain järgmise päeva ennelõunal ja õhtupoolikul. Siis teatas politseinik mulle, et minu nimi on neil arvutis juba sees ning järgmisel korral teevad nad protokolli ja rahatrahvi. Oma kolmesaja hispaaniakeelse sõnaga sain neist väga hästi ja ruttu aru. Lahkusin kiirteedelt väiksematele teedele.

Paraku tegin veel ühe valearvestuse. Arvates, et sügise hakul ootavad ees jahenevad ilmad, võtsin matkale kaasa sügisese mütsi ja varusärgi. Lennukiga Barcelonasse saabudes teatas aga stjuardess, et kell pool kümme õhtul on sooja 26,5 kraadi. Enamiku ajast veetsin särgita. Nahk koorus ülakehalt kolmanda päeva õhtuks. Uus nahk püsib tumepruun siiamaani.

Romantika taeva all
Rändlinnuhordide nägemise himus tegin kaks pikemat peatust, neli päeva Hispaania pikima jõe Ebre kaldal Tortosa külje all ja seitse päeva Gibraltari väina ääres Tarifas, seal, kust Must Manner juba paistab. Sain end tunda kõva ornitoloogina, ehkki mitte perfektsena.

«Saagiks» kujunes tervelt 11 mulle uut linnuliiki, kuid neist määrata suutsin vaid kolm: kääpakotkas, vaenukägu ja mustvares, viimane meie halli sugulane. Kaheksa liiki jäidki mulle tundmatuks, nende seas lummava häälega kurvitsad, suur hele pistrik ja alt tume väike pistrik. Neid lõunamaiseid linde ei leidnud ma isegi kaasavõetud Kesk-Euroopa linnumäärajast.

Kõva ornitoloog olen sellegipoolest. Nelikümmend ööd 43st väljas – vaat see on romantika.  Vaid kolm ööd pidin veetma vihmavangis odavas hotellis (hinnad 25–35 eurot). Kummatigi olid lõunamaa ööd vähemalt kuuvalgel nähtavad ja arusaadavad. Minu üksindust lohutasid lauluritsikad ehk tsikaadid, kelle tugev hääl kostab saja meetri kaugusele.

Valencia suures bussijaamas küsisin infotöötajalt Albufera kaitsealale suunduvate busside aegu. Umbkeelne vanem naine jäi kohmitsema, mistõttu arvasin, et ta ei saanud minust aru. Keerasin juba minekule, kui noorem naine hakkas mind tagasi kutsuma hispaania keeles: «Hei, Senjor!» Vastasin inglise keeles: «I am not Senjor, I am Herr.» Väike nali neile: härrasid sealmaal ei tunta, ainult senjoore. Aga Senjor kõlas esimest korda kõrvus liiga võõralt.

Ent alla neljakümne naised on seal kõik võrratud, abiellu või igaühega. Kusjuures nad on kaunimad näiteks Sevillas ja vähem kaunid Barcelonas. Ometi tellisin viimasel hotelliööl tüdruku asemel pitsa.
Kas kumera rinna ja ilusate jalgadega herilaseviu rändetee läheb üle Gibraltari väina, selle kohta ma tõendeid ei leidnud. Seega võib järeldada, et ju on õigus neil teostel, mis vaikivad sel teemal, nagu võiks nad sealtkaudu talvituma suunduda.

Kuid see ei tähenda, et küsimusi enam poleks. Mul on küll. Kavatsen oma lemmiklinnu elutavade avastamiseks võtta ette samasugused matkad nii Aasias kui talvitusaladel Aafrikas ja mujalgi.

Tagasi üles