Rohumaade pindala on aastatega kahanenud enam kui kaks korda

Rohumaa Foto: Kristjan Teedema

Viimastel aastakümnetel iseloomustab Eesti maakasutust eelkõige metsa pindala suurenemine ja rohumaade pindala vähenemine.

Viimase 40 aasta jooksul võib leida märgatavaid muutusi enamikus maakasutusklassides, seisab äsja avaldatud väljaandes Eesti keskkonnanäitajad 2012. 2010. aastal oli Eesti metsasus 49,8 protsenti, seejuures on metsa pindala alates 1970. aastast suurenenud 270 000 hektari võrra.

Vaatamata intensiivistunud raadamisele ning asustusala ja taristu laienemisele viimase kümnendi jooksul, on pideva metsauuendamise ja rohumaade metsastumise tulemusel jäänud metsamaa pindala stabiilseks.

Seevastu looduslike ja poollooduslike rohumaade pindala on kahanenud enam kui kaks korda. Kui 1970. aastatel moodustasid rohumaad Eesti territooriumist 17 protsenti, siis 2010. aastal oli rohumaade osakaal vaid 8 protsenti ehk hinnanguliselt 346 000 hektarit.

Niidukooslused hävisid 1970. aastatel põldudeks ülesharimisega, 1990. aastatel seevastu inimtegevuse lakkamise tagajärjel – niitmise ja karjatamise lõppedes – rohumaad võsastusid ja asendusid ajapikku metsakooslusega.

Haritava maa osakaal suurenes Eestis vahemikus 1970-1990, kui põllumaad moodustasid 25 protsenti Eesti pindalast. Järgnenud taasiseseisvumise ning kolhooside- sovhooside lagunemise järel vähenes Eestis põllumajanduse osatähtsus, millega kaasnes põldude mahajätmine ning võsastumine.

Perioodil 1990-2000 vähenes põllumaade pindala enam kui 45 000 hektari võrra. Seevastu on alates 2004. aastast, pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, põllumajanduslikuks tootmiseks kasutatavate alade pindala vähehaaval suurenenud ning 2010. aastal hinnati põllumaade pindalaks 1,078 miljonit hektarit.

Aasta-aastalt on laiendatud ka asustusalade, sh elamumaa ja taristu pindala. Viimase 40 aasta jooksul on asustusalade pindala suurenenud 68 000 hektari võrra, võttes 2010. aastal enda alla 301 000 hektarit maad, mis on 6,6 protsenti Eesti pindalast.