/nginx/o/2012/10/30/1400478t1h64b2.jpg)
TTÜ Meresüsteemide Instituudi professor Sirje Keevalliku sõnul peaks Sandy jääma viimaseks orkaaniks, mis tänavu Põhja-Ameerikat ähvardab, kuna nende hooaeg hakkab lõppema.
Keevallik: tõenäoliselt jääb Sandy USAs tänavu viimaseks orkaaniks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Orkaanide hooaeg on maailma eri paigus erinev. Austraaliat ründavad nad jaanuarist märtsini, Kagu-Aasiat juunist detsembrini ja Põhja-Ameerika idarannikut augustist oktoobrini,» rääkis TTÜ Meresüsteemide Instituudi professor Sirje Keevallik. «Seega Sandy on suure tõenäosusega selle aasta viimane, mis Ameerikat ähvardab.»
Keevalliku sõnul tekivad orkaanid juunist oktoobrini ka Mehhiko lääneranniku lähistel, aga liiguvad sealt Vaikse ookeani avarustele, mistõttu neile pööratakse vähe tähelepanu. «Huvitav on aga see, et Lõuna-Ameerika idarannikul orkaane praktiliselt ei esine,» lisas professor.
Keevallik seletas, et orkaan on teaduskeeles troopiline tsüklon, mille ingliskeelne nimi hurricane tuleb Kariibi kurjusejumala Huracani nimest. Vaikse ookeani põhjaosas nimetatakse troopilisi tsükloneid taifuunideks, mis pidavat tähendama tugevat tuult hiina keeles. India ookeani ja Austraalia lähistel öeldakse lihtsalt tsüklon.
«Troopilised tsüklonid tekivad seal, kus kliima on kõige mõnusam – 5…20 laiuskraadil ookeani kohal. Seal on vesi soe ja õhus palju veeauru ning tavalised väikesed madalrõhkkonna ümber tekkinud tsüklonid saavad suure hulga energiat veeauru kondenseerumisel kasvades seetõttu hirmuäratavateks,» seletas Keevallik.
Troopilise tsükloni tekkimist pole tema sõnul võimalik ennustada, sest mitte iga häiritus sooja mere kohal ei kasva orkaaniks. Küll aga jälgitakse neid häiritusi hoolikalt, et esimesi kasvamise märke tähele panna.
«Troopilistel tsüklonitel on oma tavapärased liikumisteed idast läände ja nad pöörduvad mandri lähedal olenevalt poolkerast põhja või lõunasse,» lisas ta. «Seda saab juba üsna täpselt ette arvutada. Üsna täpselt ei tähenda aga sugugi, et arvutused annavad täiesti täpse ennustuse.»
«Võrdluseks võib tuua parasvöötmes rändavad troopikavälised tsüklonid, mis meie ilma kujundavad,» lausus Keevallik. «Kuigi ilmamudelid kinnitavad, et tsükloni kese liigub üle Läti, võib see tujukas nähtus Skandinaavia mägesid ületades ootamatult suunda muuta ja hoopis Eesti kohale oma tugevamad tuuled tuua. Nii muudavad ka orkaanid vahel ootamatult suunda ja võivad tuldud teed tagasi minna või sõlmi teha. Ja siin ei aita muu kui pidev jälgimine ja üha uute vaatlusandmete sisestamine mudelitesse.»
Keevalliku sõnul on Eestis 2005. aasta «vesise pühapäeva» kordumise tõenäosus väike, sest suurtorm tekkis mitmete asjaolude kokkulangemisel.
«Torm nimega Gudrun ei kujutanud endast tugevuse mõttes midagi iseäralikku. Iseäralik oli hoopis see, et tuul puhus suure kiirusega väga pikka aega ja suutis seetõttu tekitada väga kõrgeid ja pikki laineid,» ütles Keevallik. «Samal ajal olid eelnevad tormid vee Läänemere idaossa nö kokku kuhjanud, nii et Riia lahes oli veetase meetrijagu tavalisest kõrgem. Oma osa andis ka asjaolu, et meri polnud jääs, nagu ta jaanuaris võinuks olla.»
«Nagu alati, pole halba ilma heata,» märkis ta. «Jaanuaritorm lõi liikvele nii mõnedki ettevõtmised. Esiteks ühines Eesti Läänemere veetaseme prognoosisüsteemiga HIROMB (High-Resolution Operational Model for the Baltic Sea) ja teiseks käivitati TTÜs Maa-teaduste tasemeõpe, mis ühendab endas okeanograafia, meteoroloogia ja geoloogia – kõik sellised teadusharud, mis on seotud tormide, meretasemete, kõrgete lainete ja muude loodusnähtustega. 2013. aastal on selle eriala bakalaureuseõppesse oodatud 23 ja magistriõppesse 15 uut üliõpilast.»