Harjumaal on leitud ligi 60 surnud siidisaba

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Berit-Helena Lamp
Copy
Siidisaba.
Siidisaba. Foto: Eesti Loomakaitse Selts

Eesti Loomakaitse Selts (ELS) on viimase kolme päeva jooksul saanud mitmeid teateid surnud siidisabadest. Lindude suremise põhjust uurivad nii keskkonnainspektsioon kui ka veterinaar- ja toiduamet.

Esimene teade seitsme surnud linnu kohta Tallinnas, Komeedi ja Koidu tänava nurgal saabus seltsi infotelefonile 11. oktoobril kella 15 paiku. Järgmisel päeval laekus surnud lindude kohta teateid nii Tallinnast kui Viimsist. Ühtekokku on teateid saabunud ligikaudu 60 surnud siidisaba kohta.

«Kuigi kindlat suremise põhjust pole veel suudetud tuvastada, võib tegemist olla viirusega. Teise versiooni kohaselt aga nö lindude «purjujäämisega» seoses pihlakamarjade nokkimisega,» selgitas ELSi juhatuse liige Tania Selart.

«Lind kaotab sel juhul suunataju ning võib seetõttu lennata vastu klaasakent. Kui klaasid on puhtad ja paistavad hästi läbi, näevad linnud tihtipeale üksnes seda, mis on teiselpool klaasi. Klaasi ennast nad aga ei näe,» rääkis Selart.

ELS palub kõigil, kes märkavad surnud siidisabasid, teavitada sellest Keskkonnaameti lühinumbril 1313.

Siidisaba ehk viristaja on III kategooria kaitse all olev liik, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka. Siidisaba on Eestis läbirändel kevadel märtsist maini ja sügisel septembrist detsembrini.

Lindu võib kohata parvedena marjapõõsastel ja puudel. Tarvitades suurtes kogustes käärinud marju ja puuvilju võivad linnud nii «purju» jääda, et ei suuda enam isegi lennata. Purjus olekus võib kaduda tolerantsus liigikaaslaste suhtes ja on esinenud rünnakuid klaasilt peegelduva teise linnu kujutise suhtes.

Märksõnad

Tagasi üles