Mullu aprillis alustati Maardu hiiemetsas lageraiet, mistõttu otsustas muinsuskaitseamet ametlikest hiiepiiridest välja jäävad metsatükid edasiste raiete vältimiseks ajutiselt kaitse alla võtta. Nüüd otsustati, et piiride laiendamine pole siiski mõistlik.
Mullu 17. mail tegi muinsuskaitseameti juures tegutsev ajalooliste looduslike pühapaikade ekspertnõukogu ettepaneku laiendada hiieala piire olemasolevalt 6,2 hektarilt 75 hektarile.
Ettepaneku läbivaatamiseks kehtestas muinsuskaitseamet kuueks kuuks ajutise kaitse, millega peatati igasugune hiiemetsa ala ja keskkonda muuta võiv tegevus. Olles üle vaadanud mälestise ulatuse, seisundi ja iseloomu otsustas muinsuskaitseamet, et piiride laiendamise ettepanek tugineb peamiselt hiiemetsa kohanimel, suulisel pärimusel ja on ebapiisav arheoloogiamälestise ala laiendamiseks.
Muinsuskaitseametil puuduvat pädevus hinnata asju ajalooliste looduslike pühapaikadega seotud huvigruppide poolt oluliseks peetavate näitajate alusel ning puuduvat ka õiguslik alus kehtestada asjade omanikele huvigruppide poolt soovitavaid kitsendusi nendest näitajatest tulenevalt.
Kehtivas õigusruumis tegeleb muinsuskaitse inimtegevuse tulemusel tekkinud materiaalse kultuuripärandi säilitamise ja kaitsega ning selles tulenevalt on ajaloolised looduslikud pühapaigad muinsuskaitseameti poolt käsitletavad kui arheoloogiamälestised.
Muinsuskaitseamet seletas, et on oma otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et ettepanekus käsitletud ala asub juba Rebala muinsuskaitsealal, mille põhimäärusega on tagatud muistse põllumajandusmaastiku säilimine.
Muinsuskaitseamet edastas, et mõistab ja hindab kohalike elanike ning huvigruppide hoolivat suhtumist eelmisel sajandil kujunenud looduskeskkonda kõnealuses piirkonnas.
Muinsuskaitseameti andmetel on Eestis 6624 arheoloogiamälestist ja orienteeruvalt kaks tuhat neist on seotud või osundavad esivanemate muistsetele ohverdamiskommetele, riitustele ja kultustoimingutele.
1600 mälestist neist on väikeselohulised kultusekivid ehk lohukivid. Nelisada viiskümmend kultuurimälestist on ohvripuud, -allikad, -kivid ja muud looduslikud pühapaigad, mille kohta on kogutud suulist pärimust ja arheoloogilist informatsiooni. Hiiepaiku on nende hulgas paarsada.
Jõelähtme vallas Maardu külas asuv arheoloogiamälestis ohverdamiskoht on üks suuremaid omalaadsete hulgas, moodustades kaitsealuse kultuurimälestise – Maardu mõisapargiga liituva ja kohati kattuva ala mõisa aiast vahetult lääne pool.
Ohverdamiskoht on põhiliselt liigniiske lodu 80 - 90 aasta vanuste sangleppade ja hall-leppadega. Hiieala läbivad kõrgepingeliin ja magistraalkraav, hiie lõunaserval asuvad ummistunud reoveetiik ning pumbamaja varemed koos isetekkelise prügilaga.
Hiiepaigas asuvad ka kohalike elanike poolt rajatud lõkkeplats ning pärimusega seotud allikakoht. Hinnangus märgitakse, et mälestist ümbritsev 50 m laiune kaitsevöönd tagab seal kehtestatud raiekeeluga ohverdamiskohale sobiva ja vajaliku loodusliku keskkonna. Maardu Hiiemetsa suuruseks on 6,2 hektarit ning koos 50 m laiuse kaitsevööndiga ulatub see 12,3 hektarini olles üks suuremaid omalaadsete hulgas.