Ilmar Rootsi äsja kaitstud doktoritöö teeb õõvastava sissevaate aega, mil hundid Eestis lapsi otse tareukselt hammaste vahele võtsid ja metsa viisid, mil nad jõlkusid karjadena hobusevooride järel ja kimbutasid karjapoisse. Rootsiga käis võsavillemitest vestlemas Nils Niitra.
Kõikjal ringi hulkuvad võsavillemid olid 19. sajandil inimese elu pärisosa, keda kardeti ja kellega arvestati. Rootsi tunneb hunte ja mina karjakasvatajana lambaid. Reedel 74-aastasena mahuka doktoritöö kaitsnud mees istub teisel pool lauda ja vastab nüüd küsimustele, miks hundid läinud neljapäeval mu karjakopli lähedal ulgusid, mismoodi oma lambaid kaitsta, kas soed hakkavad jälle lapsi sööma ja kas libahundid olid päriselt olemas.
2005. aastal avaldas Rootsi huntidest veel põhjalikuma, 480-leheküljelise monograafia «Tuli susi soovikusta», aga nüüd vormistas ta oma materjali märksa lühemaks teadustööks. Rootsi on nii-öelda vana kooli doktor, kelle jaoks on kraadi kaitsmine tegelikult aastakümnetepikkuse elutöö vormistamine, mitte lihtsalt neli aastat doktorantuuris käimist. Rootsi on uurinud muljetavaldava põhjalikkusega pea kõike hundi ja inimese suhete ajalukku puutuvat – inimsööjahuntidest kuni hunte puudutava rahvapärimuseni välja.
Karjakasvataja kõrvad peavad kuulma, kui võrratu loom on hunt Rootsi jaoks. Mehel on kombeks käia aeg-ajalt koos huntidega ulgumas. Kõige paremini tuleb ulg Rootsil välja läbi petrooleumilambi klaasi. «Alul harjutasin ilma klaasita,» ütleb ta. Hundid vastavad tema ulule ja parimatest kontsertidest kõneledes lähevad mehel silmad põlema nagu soel. Ja eks ole Rootsi nende suhtlemiste käigus ka paaril korral võsavillemeid endid väga lähedalt näinud.
Eeslikisa peletab
Ainuüksi Vana-Tartumaal murdsid hundid 19. sajandi esimesel poolel ühe aastaga sadu hobuseid ja lehmi, aga lammaste puhul käis jutt tuhandetest. Praegu pole lood kaugeltki nii hullud, aga karjakasvatajatele on hundid endiselt nuhtlus. Rootsi sõnul on lammaste murdmine noortele huntidele kool, kust nad saavad esimesed jahikogemused.
«Sügisene lambamurdmine on neile eluliselt vajalik ja sinna pole midagi parata – hundid on murdnud lambaid tuhandeid aastaid ja murravad ka edasi tuhandeid aastaid,» räägib Rootsi.
Juba vanarahvas proovis igasugu nippe kuni kõige detailirikkama maagiani välja, aga hundid võtsid ikka oma. Seda, et hundimütoloogias on säilinud palju paganlikku, tunnistasid omal ajal ka luteri pastorid. Ju siis polnud kirikust huntide vastu abi.
Karja kaitsmiseks on kasutatud igasugu veidraid ja kohati toimivaidki nippe. Liivimaa mõisnikud on hankinud endale näiteks eesleid, kelle hädakisa hundid pakku peletas. Siin on tõsi taga – kiskjad ei võta võõraid liike. 19. sajandil toodi Siberisse veised ja lambad piirkonda, kus neid varem ei kasvatatud – hundid ja karud hoidsid neist pikka aega eemale. Aga kui juba hüva liha maitse suus, algas ka tapatöö.
19. sajandi algul oli mõisnikel ja riigil häda talumeeste hundijahile sundimisega ja asi polnud laiskuses. Pigem leppis maarahvas sellega, et hunt võtab nende karjast selle osa, mis talle kuulub. «Hunti peeti ka loomaks, kes pidi inimesi kaitsma pahade vaimude eest,» ütleb Rootsi. «Suhtumine temasse oli segu hirmust ja austusest.»
Hoolimata oma lugupidamisest huntide vastu ütleb Rootsi, et nende arvukust tuleb hoida igal juhul kontrolli all ja praegune umbes 200–230 võsavillemit on paras hulk. Piisaks populatsiooni kahekordistamisest ja sutt ümbritsevasse romantikaoreooli sigineks hirm.
19. sajandi esimese poole kõrgperioodidel elas hunte Eestimaal ja Liivimaa praeguse Eesti osas Rootsi hinnangul 2000 ringis, aga täpseid arve ei osanud pakkuda ükski kaasaegne.
Kui metsas saakloomi napib, hakkavad hundid mujalt juurde võtma.
Kõige rohkem inimesesööjahunte oli 19. sajandi esimesel poolel Tartumaal ja eriti selle Peipsi-äärses piirkonnas. Siin murdsid soed 49 aastaga 82 inimest ja neist vaid üks oli täiskasvanu. Näiteks 1827. aasta detsembris astusid õde ja vend hommikul vara tareuksest välja ja ukse juures varitsenud hunt haaras kolmeaastase õe kaasa.
Kõik hundid ei ela karjades ja mida suuremaks kasvab nende hulk, seda rohkem tekib nii-öelda taretaguseid metsakutsasid. Nemad otsisid siis endale võimetekohasemat saaki ja hulkusid inimasustuse lähedal.
Kas inimesesööjahuntide aeg võib veel tagasi tulla? Rootsi kinnitusel võib see kõne alla tulla juhul, kui tulevad suured kriisid ja sõjad. «Teise maailmasõja järel 1947. aastal murdsid hundid ainuüksi Venemaa Kirovi oblastis 27 last,» lausus ta. Need hundid olid harjunud lahinguväljadel hukkunud inimeste liha sööma.
1980. aastal hukkus Eestis vanamemm marutaudis hundi rünnaku tõttu, terve hunt murdis viimati Eestis dokumenteeritud andmetel inimese 1873. aasta 6. septembril.
Lisaks lambamurdjatele on maal praegugi iga-aastaseks probleemiks koeri murdvad hundid. Koeri kaob palju ja keegi nende üle arvet ei pea. Näiteks Lääne-Virumaal Laekvere kandis murti 2003. ja 2004. aastal kümneid koeri.
«Neil murdmistel oli palju ühist inimesesööjahuntide tegudega,» räägib Rootsi. «Nad olid kitsalt spetsialiseerunud ühele saakloomale. Koeri viidi kodutrepi pealt ära. Padu külas tõmmati koer keti küljest lahti, nii et kett purunes. Samas lähedal olid lahtiselt siga ja vasikas, keda aga hundid ei puutunud,» ütleb Rootsi. «On täheldatud, et ilvesed murravad kasse ja hundid koeri – võib ainult oletada, miks see nii on.»
Libahundid
Rootsi doktoritööst leiduvatest libahundilugudest jääb kohati mulje, et mõni läkski metsa, tõmbas endale hundinaha selga ja jooksis sellega siis mööda metsa ringi. «Võib olla, et mõni üritas päriselt libahunti joosta,» räägib Rootsi. «Võisid mõned hullud olla.» Ta toob kirjelduse Prantsusmaalt, kus tervet suuremat piirkonda haaras midagi psühhoosilaadset, inimesed käisid neljakäpukil ringi ja ulgusid.
Aga võib-olla oleks toona libahundi jooksmise eest tuleriidale saadetud ka Rootsi, kes käib aeg-ajalt metsas huntidega ulgumas? «Jaa, miks mitte,» usub hundiuurija.
Inimesesööjad
Väljavõtteid doktoritööst
• Möödunud sajanditel, kui hunte ja karusid oli palju, tuli siinsetel talupoegadel ka metsapõldudel töötades alati püssi kaasas kanda. Peale selle kanti huntide ja karude tõrjeks vööl väikest kirvest ja pussi, mida käsitsetud nii osavalt, et seda visates suudetud kolmekümne või enamagi sammu kauguselt kämblalaiust märki tabada.
• Viimane dokumentaalselt tõestatud inimesesöömise juhtum oli 1873. aastal Virumaal, kui Tärivere mõisas langes hundi kätte vene õigeusku kuuluv üheksa-aastane Timofei Mihhailov Lontov. Poisist järele jäänud pea, käeluu, sõrmeotsad ja riideräbalad leitud hiljem laialipillatuna kolme versta kauguselt metsast.
• Valdavalt eelistati rünnata üksikuid lapsi ja peljati neid olukordi, kui läheduses viibisid ka täiskasvanud. Nii oli see valdavalt. Kuid erandkorras tuli ette ka juhtumeid, kui laps lausa kisti vanema käest ära.
• Lapsi tabati ka varitsuselt, passides neid põõsastes, viljapõldudel, isegi koduvärava juures ja elamu trepilgi. Tavaliselt ründasid hundid last eestpoolt, kuid võisid seda teha ka külje pealt, harvematel juhtudel selja tagant. Seejärel püüti seisev laps pikali paisata, suuremate laste juures tõusti selleks isegi tagajalgadele.
• Laste gruppi rünnates valis üksik hunt tavaliselt väikseima, noorima.
• Talulastele oli hunt tõeline hirmutis. Hundiohuga manitseti lapsi sõnakuulmisele, muidu «susi tuleb ja viib su ära!» /.../ Lapsed olid nii ära hirmutatud, et isegi mitmekesi koos magades ei tahtnud keegi äärmine olla, sest «ääre peal magajat tuleb unt öösel nuusutama».
Allikas: Ilmar Rootsi doktoritöö
«Hunt ja inimene: suhted Eestis XVIII sajandi keskpaigast XIX sajandi lõpuni»