Eesti muutlikes ilmaoludes orientiirid kaotanud kõrglennutuvil ei jäänud muud üle, kui juhuslikult ette sattunud talus süüa-juua paluda. Jala küljes olnud mobiiltelefoni numbri järgi leiti ka eksinud linnu peremees üles.
Jala külge kinnitatud mobiilinumber aitab leida kõrglennutuvi kodu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädal tagasi ei jäänud ühel kodutee kaotanud kõrglennutuvil muud üle, kui Ida-Virumaal Valaste küla elanikult Voldemar Veidemanilt abi paluda. Tühja kõhuga ja segaduses lind tiirutas õues viibinud talupidaja ümber ning püüdis nii endale tähelepanu tõmmata.
«Lõpuks maandus tuvi mulle õlale. Aimasime abikaasaga kohe, milles asi ning andsime talle süüa ja juua,» rääkis Veideman. «Eksinud lind oli ikka väga näljane.»
Seejärel jäi lind paikseks ja veetis päevad kuuri katusel või elektriõhuliinil peesitades. «Mõnikord käis kusagil ära ja tegi tiivalihastele trenni, kuid juba varsti oli jälle tagasi ning käis talle pandud toitu söömas ja vett joomas,» jutustas Veideman. «Inimesi ei kartnud, kuid enam õlale istuma ei tikkunud.»
Selles pole midagi haruldast, et hätta sattunud linnud ja loomad tulevad inimeste käest abi otsima ning Eestisse on ennegi eksinud kodutuvisid kaugelt, näiteks Inglismaalt.
Eesti Ornitoloogiaühingu töötaja Riho Kinks jutustas juhtumist, kus mõni aasta tagasi sattus Tartusse rõngastatud kodutuvi.
«Uurisin tükk aega internetist ja juhuslikult leidsin linnu omaniku kontakti, kes asus Inglismaal,» rääkis ta. «Nime täpselt ei mäleta, kuid sportlikul eesmärgil võistlustuvisid kasvatava asutuse töötaja oli rõõmus, et lind kenasti elus ja nii kaugele lennanud.»
Kui märgistatud metsloomade ja -lindude päritolu on kerge tuvastada neile antud numbrite abil, siis kodulindudel sellist riikidevahelist registrit pole. Seetõttu sõltub vaid omaniku fantaasiast, mida ta linnu jala ümber kinnitatavale rõngale kirjutab.
«Kodulinnud ei käi metsloomade ja -lindude märgistamise süsteemi alla ja seetõttu võib rõngastele kantud info teinekord osutuda kasutuks,» rääkis Kinks.
Valaste külast abi otsinud tuvil oli õnneks jalarõngale pressitud omaniku mobiiltelefoni number, mis aitas linnu peremehe probleemideta tuvastada.
«Selle linnu esivanemad on Bakuust pärit kõrglennutuvide dünastiast,» selgitas Ida-Virumaa tuvikasvataja Anton Letšitski. «Seda liiki tuvid armastavad nii kõrgele tõusta, et taevas on pingsa jälgimise korral näha vaid väike täpike. Lindu saab siis vaadelda ainult binokli või pikksilma abil.»
Aserbaidžaani kliima võimaldab tuvidel taevas hõljuda kümneid tunde.
Eesti muutlik ilm oma kiirelt tekkiva madala pilvkattega jätab kõrgel lendavad linnud tihti ilma maamärkidest ning pealpool pilvi viimastega kaasa liikudes võib kõrgusi nautiv tuvi kodust üpris kaugele sattuda.
Lõpuks alla maapinnale laskudes on tiivuline nii segaduses ja tihti ka väsinud, et jääb pidama sinna tallu, mis vähegi meenutab kodu ning kus süüa ja juua pakutakse.
«Tellisin Saksamaalt spetsiaalsed tuvi jala ümber käivad rõngad, kuhu lasksin kanda oma mobiiltelefoni numbri,» jutustas Letšitski. «Ja sellest ettevõtmisest on kasu olnud, sest tänu kirjasolevale infole olen tagasi saanud mitu tiivulist.»
«Tore, et inimesed teatavad mulle, kui nende juurde satub mõni minu kasvandik, tänan neid abi eest kogu südamest,» lisas Udria külas elav Letšitski lõpetuseks.