Seda, kas tänavune aasta saab seenesõprade jaoks olema tõeliselt hea, on mükoloogide hinnangul äärmiselt keeruline ennustada, ent on lootust, et seenelkäimise põhiajal saavad soovijate korvid head ja paremat siiski täis.
Seeneaasta algus näib tagasihoidlik
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
17. juuli 2015, 15:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Seeneaasta ennustamine isegi mõne nädala jagu ette on soolapuhumise maiguga,» tunnistas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi direktor, mükoloogia professor Urmas Kõljalg. «Teadus ei ole siiani suutnud leida vettpidavaid tegureid, mis suudavad meile kevadel või südasuvel öelda palju seeneliike ja kui ohtralt sügisel maa seest nähtavale ilmub.»
Kukeseeni tagasihoidlikult
Teine tuntud seeneteadlane, Kuulo Kalamees ei soostunud peagi algava seeneaasta osas ennustusi tegema, kuid hindas siiski, et kukeseente hooaeg on tänavu saanud küllaltki tagasihoidliku alguse. «Möödunud aasta oli praktiliselt sama ilmastik ja oli lõpmata palju [seeni] ja hästi vara tulid, juuni alguses juba. Tänavu, kui tulid, siis tulid alles nüüd või juuni lõpus, mitte juuni alguses,» rääkis ta.
«Miks, seda ei oska öelda. Seened on väga kapriissed organismid,» lisas Kalamees.
Kõljalg on saanud aga teistsuguse kogemuse osaliseks. «Minu enda südasuvine kukeseene mets on andnud juba kolm perele sobivat saaki. See on aastate lõikes selle metsa kohta keskmine tulemus,» sõnas Kõljalg. Samas aga nentis ta, et seened on tõepoolest mõnevõrra hiljem metsa alla ilmunud, aga see ei pruugi nii ka kõikjal Eestis olla.
«Soola puhudes võiks öelda, et süüdi on jahedus aga tegelikult ma täpset vastust ei tea,» ei osanud ka Kõljalg öelda, miks on kukeseeni veel vähe.
Koostöö taimeriigis
Kõljalg juhtis tähelepanu, et suurem osa eestlaste lemmikuist – pilvikud, kukeseened, riisikad, puravikud – on vastastikku kasulikus suhtes puujuurtega ning hankides puudele mullast näiteks lämmastikku ja fosforit, saavad nad vastu eluks vajalikke suhkruid. «Kui puudel ning nende juurtel läheb hästi siis on oodata ka head seeneaastat. Aga me ei oska siiani seda puudelt küsida,» rääkis seeneteadlane.
Lisaks võib mõni mäiksemat sorti ebakõla, nagu näiteks ülemäärane kuumus või kuivus, puude hea olemise tema sõnul lühikese ajaga vastasmärgiliseks muuta.
«Teine osa meie söögiseentest toitub aga surnud orgaanilise aine nagu näiteks puidu lagundamisel saadavatest toitainetest. Siia kuuluvad näiteks austerservik, vääveltorik, maksak, külmaseen ning mõned teised nn. kännuseened.» Subjektiivselt tundub tema hinnangul puidu lagundamine olema ilmastikukindlam, sest puidul kasvavaid söögiseeni on hooaja jooksul pea alati saada.
«See on ka mõistetav, sest mädanev ehk seenetav lamapuit ja kännud on head niiskuse talletajad. See tagab tõenäoliselt seeneniidistiku ning -kübarate arengu ka kuivematel perioodidel,» sõnas Kõljalg.