Liblikate märgistamine Saaremaal oli väike osa suurest projektist, mida rahastatakse Euroopa struktuurifondide abil. Tegu on keskkonnakaitse ja -tehnoloogia teadus- ja arendustegevuse (KESTA) kaudu rahastuse saanud projektiga LOORA (looduskaitselised rakendusuuringud). Ettevõtmisel on Tiitsaare sõnul kaks eesmärki: rakenduslik ja teaduslik. «Meid huvitab, kui hästi või halvasti liiguvad eri päevaliblikaliigid killustatud elupaigas. Teeme seda loopealsetel – poollooduslikel kooslustel, mida iseloomustab õhuke mullakiht ning hajusalt kasvavad kadakad.»
Tegemist on kooslustega, mis on Eestis halba seisu sattunud. Kui 1930. aastal hinnati loopealsete pindala Eestis kokku 43 500 hektarile, siis nüüd on seda järel vaid 8000 hektarit. Heas seisus loopealseid on Eestis järel vaid 500–1000 hektarit. Põhjus on selles, et maakasutus on muutunud. Loopealsed kasvavad kinni, alguses hakkab kasvama tihe kadastik, mis asendub hiljem metsaga. Loopealne on erakordselt rikas kooslus nii taimede kui putukate poolest, kus leidub muu hulgas ohtralt päevaliblikaliike, ja nende hulgas ka selliseid, mida mujal kooslustes praktiliselt ei ole.
Tiitsaar tõi välja, et kui elupaigad hakkavad kaduma, siis ühest suurest elupaigast võib saada mitu pisikest, ning lisaks elupaiga pindala vähenemisele kasvavad ka keskmised kaugused elupaikade vahel. «Nüüd jõuamegi selleni, miks on vaja teada, kui hästi või halvasti päevaliblikad liiguvad. Meid huvitab, mis juhtub sellises fragmenteeritud koosluses. Kas päevaliblikad liiguvad nende laikude vahel, kui hästi nad sellega hakkama saavad ja kui pikki vahemaid läbida suudavad. Seda on vaja teada selleks, et nende kaitset paremini planeerida,» selgitas teadur. Väiksem ala tähendab ka vähem liblikaid ja nende väljasuremistõenäosus on märksa suurem kui suurel populatsioonil. Seega tuleb osata ennustada, mis juhtub, kui koosluste sidusus muutub. Kui kaugel võivad olla taastatavad elupaigalaigud, nii et liblikad ikkagi jõuaks ühelt alalt teisele.
/nginx/o/2017/10/03/7168235t1he26b.jpg)
