Karstist ja Nabala maa-alustest jõgedest

Tuhala nõiakaevu keemine mullu detsembris. Hüdrogeoloog Rein Perensi meelest ei ohusta paekivikaevandused kuidagi kaevu elutegevust. Foto: Raigo Pajula

Viimastel aastatel on ajakirjanduses palju poleemikat tekitanud «maa-aluste jõgede» esinemine Nabala piirkonnas. Paese aluspõhja ülemine osa on lõheline ja täis veesooni. Hüdrogeoloogid ei eita pendli- või vitsameeste võimet leida veesoonte asukohti, kuid metoodika, kuidas need pendlimõõtmispunktid on omavahel salajõgedeks ühendatud, on spekulatiivne. Keerulise konfiguratsiooniga salajõgede looked ei sobi kuidagi kokku põhjavee liikumise üldiste seaduspärasustega mööda aluspõhjakivimite lõhesid.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. Suurem osa geobiolooge käsitleb oma töödes settekivimitesse talletatud Maa bioloogilist ajalugu, kasutades selleks geoloogilisi, paleontoloogilisi, mineraloogilisi, mikrobioloogilisi ja teisi uuringumeetodeid.

Meie pendlimeestest «geobioloogid» väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas «geobiolokatsiooniga» või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli Postimehe vahele pandud ajalehe Tõru artiklis kirjutab, et on «geobiotopograafilise kaardistamisega» avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Asi on selles, et maailm ei tunne selliseid sõnu nagu «geobiolokatsioon» või «geobiotopograafia».

Proovige Google’i abil, kui te ei usu! Maailmas ei tunta sellist meetodit. Mehed peaksid selle meetodi kohta võtma kiiresti patendi ja nad oleksid elupäevade lõpuni majanduslikult kindlustatud.

Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne.

Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu «Nabalas ongi maa-alused jõed» «Kaevandus kuivataks Ülemiste» jne. Kas sensatsioonijahist või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis.

Kuid ka kohalike elanike vastuseis kaevandamisele on suuresti tingitud teadmatusest tegelikest keskkonnamõjudest. Vallad on huvitatud küll parematest teedest, kuid kardavad samuti elanike vastuseisu. Seepärast oleks ajakirjanike erapooletu süvenemine keskkonnamõjude tegeliku ulatuse iseloomustamiseks vägagi tänuväärne.

Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, kes on libauurijad, kas geoloogid-hüdrogeoloogid või pendlimehed.

Sügavalt ekslik on väide, et karstialal, kus on maa-aluseid vooluteid, ei ole põhjavee modelleerimine võimalik. Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Karstivete modelleerimise alal on Eesti Geoloogiakeskusel pikaajalised koostöökogemused Rootsi ja Prantsusmaa hüdrogeoloogidega.

Ilma maa-aluste vooluteedeta, nimetatagu neid veesoonteks, vettjuhtivateks lõhedeks või kuidagi teisti, oleksid kõik kaevud kuivad. Neid maa-aluseid vooluteid pidi liigub põhjavesi kogu Põhja- ja Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel, nende kaudu leiab aset ka põhjavee regionaalne toitumine Pandivere kõrgustikul.

Tähelepanuväärne on Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja ja MTÜ Pakri Looduskeskuse teaduri Hella Kingu püüd tähtsustada Kurevere karstiala. TTÜ Geoloogia Instituudis 1991. aastal Eesti kõige teenekama karstiuurija Ülo Heinsalu teaduslikul juhendamisel koostatud väljaandes «Eesti Ürglooduse Raamat IV. Harju maakond» on viieteistkümne Harjumaa tähtsama karstiala üksikasjalik kirjeldus. Kurevere, Nabala, Angerja ega Tammiku karstialasid selles loetelus pole.

Ka Hella Kingu koostatud ja Anto Raukase toimetatud raamatus «Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus» ei ole neid nimetatud isegi kohaliku tähtsusega karstialade lahtris. Seda mitte sellepärast, et Heinsalu neid ei oleks teadnud, vaid seetõttu, et nendel ei ole teaduslikku ega looduskaitselist tähtsust.

Georadar ei kinnitanud maa-aluste karstijõgede esinemist. Kuidagi ei saa nõustuda Ants Talioja väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring «Maa-aluste jõgede esinemine» tõestanud ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas.

Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt eespool nimetatud aruande koostanud pendlimeeste (H. Potter, R. Hanstein, A. Talioja) käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid, keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrguseid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi.

Sellise käsitluse alla mahub kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on murenenud ja lõheline. Muidugi on ka seal suurema lõhelisusega tsoone, mida geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas georadariga, on võimalik tuvastada. Soomlaste georadariga mõõdistatud maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mitte 4 m, nagu kirjeldavad pendlimehed.

Paradoksaalselt ei kajastu radaripildis ega aruandele lisatud kaardil see koht, kus Tuhala ja Nabala vahel on tee ääres silt «Maa-alune jõgi». Arusaamatu on, miks maa-aluste jõgede olemasolu kutsuti tõestama Soome georadarifirma. Kindlasti odavam ja usaldusväärsem oleks nn salajõe kohale puurida mõni kuni 10 meetri sügavune puurauk ning selle kaudu uurida salajõe olemasolu televiisorsondi või puuraugusisese vooluhulga-karotaaži abil.

Samasuguse ettepaneku, puurida pisikesed, hiljem suletavad avad oletatavate maa-aluste jõgede laest läbi, on teinud ka Soome georadari spetsialistid ise. See võimaldaks soolalahust kasutades teha mõõtmisi kas georadariga või vee elektrijuhtivuse sondeerimise meetodil.

Kas nõiakaev on ohus?

Täiesti mõistetav on akadeemik Anto Raukase ja Ants Talioja mure nõiakaevu saatuse pärast. Põhjavee modelleerimistulemused näitavad, et kavandatavate paekarjääride mõju nõiakaevuni ei ulatu. Lohutust pakuvad lõigud Ants Talioja raamatust «Tuhala»: «…Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi.

Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all. Mõõtmised näitavad, et see (nõiakaevu keemine) juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab nõiakaevu vee veidi pruunikaks.»

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.