Kevadine superkaif

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Priit Pullerits.

Uskumatu, millist imet teevad Eestimaaga päike ja tuuled. Proovige omal jalal järele. Ent ettevaatust: võite saada päevi kestva hingelise vapustuse.

Nüüd tasub hoolega jälgida, et olla õigel ajal õiges kohas. Sest muidu kahetsete.

Õige aeg on hommik. Kui päike tõuseb tasapisi pilvitusse taevasse. Kui väljas valitsevad kerged miinuskraadid, õhk on veel karge, ent säravast päiksest aimdub, et peagi jõuavad selle kiired põski soojendama. Ja kui tuul peaaegu ei puhugi.

Aga õige koht?

Selles osas on valikut rohkem. Kuid täpselt nädalatagusest kogemusest lähtudes soovitan Vooremaad keset Eestit.

Tõesõna, kananahk tuli ihule, kui suusad alla panin ja voore harjale sõitsin.

Hilistalvise päikese küpsetatud ja tuule lihvitud lumekoorik kandis ideaalselt. See oli kõva ja sile, ilma igasuguste vallide ja lohkudeta.

Olen käinud Bonneville’i kuulsal kuivanud soolajärvel Ameerikas Utah’s, kus autod üritavad lüüa kiirusrekordeid, ja kinnitan, et voore peal oli lumekoorik palju siledam, kui on Bonneville’i järve põhjas valge soolakiht. Suusk kantis veatult, libises vaevata, kerge krudiseva lauluga. Isegi kepid, olgugi et kulbid olid väiksed, ei vajunud läbi.

Paaris kohas oli siiski näha mõne väikse metslooma jälgi. Aga ei mingeid mullakuhilaid ega salakavalaid kivimürakaid. Isegi mitte läbi lume turritavaid trööstituid kõrsi. Tuiskasin piki voore harja, ees avarus, taga avarus, külgedel avarus. Kilomeetrite ulatuses. Vali selline trajektoor, nagu ise tahad.

Ei mingit tarvidust sõita etteaetud rajal – sest kogu hiiglaslik voor oligi rada.

Ja kogu täiega minu rada. Ei ainsatki teist inimlooma. Isegi mitte jälge ühestki inimesest, ammugi mitte suusajälge.

Sõida või maailma otsa.

Aga miks ikkagi just voore peal? Võib ju sõita ka lihtsalt põllul...

Võib... Aga kui sõidate laugel maal, siis vaadete piiratus... on vaadete piiratus. Voorte peal on lauged tõusud, ei midagi südant ja kopse pitsitavat, ning lauged laskumised, ei midagi, mis isegi algaja jalad värisema paneks. Puhas mõnu! Ja voorte harjal ei ole takistusi, nagu teed ja kraavid, metsad ja võsad, talud ja tarad.

Mis peamine – voored on tuultele ja päikesele valla. See seletabki, miks just voorte peal on loodusjõud lumekooriku nii ühtlaselt tasaseks lihvinud.

Proovige järele, millise naudingu saab kevadel kaunist Eestimaa loodusest. Uskuge, te ei kahetse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles