Eesti suurkiskjate populatsioonide seisund on hea

Hundi, ilvese ja pruunkaru arvukuse kohta on usaldusväärsed andmed olemas aastast 2003, kui töötati välja ja rakendati tänapäevane suurkiskjate seiresüsteem, seisab äsja avaldatud väljaandes Eesti keskkonnanäitajad 2012.

Liigi levikut ja populatsiooni suurust hinnatakse reproduktiivsete pesakondade põhjal, mis on erinevalt üksikisenditest teineteisest suhteliselt lihtsamini eristatavad ning väljendavad kõige paremini ala püsivat asustatust.

Hundi populatsioon oli pärast intensiivset, puudulikult reguleeritud küttimist kuni 2005. aastani madalseisus, 2006. aastal oli Eestis juba 15 hundi pesakonda ning järgnevatel aastatel on see kõikunud 17 ja 32 vahel.

Esimesed arvulised piirangud hundi küttimisele kehtestati 2001. aastal. Hundi kui suhteliselt väikesearvulise, kuid kõrge juurdekasvupotentsiaaliga liigi juurdekasvus mängib olulist rolli iga üksik sigiv emane, mistõttu on arvukuse suhteliselt suured kõikumised aastati ootuspärased ning raskesti prognoositavad.

Ilvese arvukus tõusis seoses küttimislimiitide rakendamisega 2002. aastal maksimumini aastatel 2008–2009 ning on sellest ajast alates langenud. Viimaste aastate languse peamiseks põhjuseks on olnud populatsiooni loodusliku juurdekasvumäära oluline vähenemine samaaegselt küttimissurve suurendamisega.

Selle põhjuseks on metskitse kui ilvese peamise saakliigi arvukuse järsk, mitmekordne langus 2009/2010. aasta talvel, mis oli ebatavaliselt pikk, lumerohke ja külm.

Saakliigi järsu languse tõttu tekkis olukord, kus ilvese arvukus oli 2010. aastal üle keskkonna kandevõime.

Karu arvukus tõusis ajavahemikul 2003–2008 pidevalt ning on alates 2008. aastast püsinud stabiilsena. Iga-aastane sama-aastaste poegadega pesakondade arv on jäänud vahemikku 65–70. Karu arvukuse tõus ei ole seotud asustustiheduse suurenemisega tuumikalal, vaid pigem liigi levikuala laienemisega peamiselt Lääne-Eestisse.